14. märtsil 2015 toimus New Yorgi osariigis Pattersonis Jehoova tunnistajate koolituskeskuses Gileadi piiblikooli 138. lennu lõpuaktus. Programmist sai osa 14 000 inimest, osa neist kohapeal ja ülejäänud eri paikades videoülekande vahendusel. Aktuse algul kõlasid nelja uue kuningriigilaulu meloodiad. Needsamad laulud olid aktuse programmis. a

Aktuse juhataja oli Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Geoffrey Jackson. Ta pani oma avasõnas õpilastele südamele, et nad ei hoiaks oma teadmisi kiivalt ainult endale, vaid kasutaksid saadud väljaõpet ka teiste hüvanguks. (2. Timoteosele 2:2.)

Vend Jackson rääkis Moosesest kui heast eeskujust. Mõnda aega oli Moosese telk ühtlasi Iisraeli rahva jumalateenimise keskuseks. Kui aga sai valmis kogudusetelk, sai hoopis sellest jumalateenimise keskus. On selge, et Mooses ei tohtinud kogudusetelgi kõige pühamasse paika siseneda; see eesõigus kuulus üksnes ülempreestrile. Miski aga ei viita sellele, et Mooses oleks muutunud olukorra pärast kaevelnud. Ta toetas ustavalt Aaronit tema uue ülesande, ülempreestriülesande täitmisel. (2. Moosese 33:7–11; 40:34, 35.) Mida me võime sellest õppida? „Pidage kalliks seda, mida olete saanud, kuid ärge hoidke seda kiivalt ainult endale,” ütles vend Jackson.

„Kas sa kohkud lendleva lehe kahinast?” Sel teemal kõneles juhtiva kogu õppekomitee abiline Kenneth Flodin. Ta möönis, et õpilased võivad sattuda silmitsi millegi heidutavaga, nagu tagakiusamine või proovilepanev teenistusülesanne. Tuginedes tekstile 3. Moosese 26:36, õhutas ta õpilasi, et nad ei peaks selliseid raskusi ületamatuks, vaid otsekui kuivanud puuleheks. Vend Flodin tõi eeskujuks apostel Paulust, kes sai hakkama paljudes raskustes, kuna lootis Jehoovale. (2. Korintlastele 1:8, 10.)

„Millised on su ootused?” Selle kõne pidas juhtiva kogu liige Mark Sanderson. Ta arutles põhimõtte üle, mis on kirjas tekstis Õpetussõnad 13:12, kus öeldakse: „Pikk ootus teeb südame haigeks.” Kahjuks saadab paljusid kogu elu pettumustunne, kuna nad püüdlevad eesmärkide poole, mida nad ei pruugi kunagi saavutada, nagu näiteks jõukus või kuulsus.

Jeesuse päevil olid paljudel Ristija Johannese suhtes valed ootused. (Luuka 7:24–28.) Mõned ehk lootsid temast, et ta on filosoof, kes abstraktsete õpetustega neile lahedat ajaviidet pakub. Kui nii, pidid nad pettuma, sest Johannes kuulutas selget tõesõnumit. Mõned teised lootsid ehk näha muljetavaldava väljanägemisega meest. Johannes aga kandis lihtrahva riideid. Kuid need, kes lootsid temast, et ta on prohvet, ei pidanud pettuma, sest Johannes polnud mitte lihtsalt prohvet, vaid ka messia eelkäija. (Johannese 1:29.)

Vend Sanderson tõi välja selle loo õpetliku iva ja ergutas õpilasi, et neil oleksid õiged ootused. Nad ei peaks oma ülesannet täites tahtma silma paista ega ootama mingit erilist kohtlemist, vaid peaksid kasutama saadud väljaõpet teiste hüvanguks. Nad saavad seda teha, kui jagavad teistega seda, mida nad Gileadis on õppinud, kinnitavad vendade ja õdede usku ja osutavad neile armastust. Vend Sanderson ütles: „Olge oma vendade ja õdede alandlikud teenijad ning tehke oma parim, et Jehoova tahet täita. Nii ei pea te kunagi pettuma.”

„Toida näljaseid”. Sel teemal kõneles teokraatlike koolide osakonna õpetaja James Cauthon. Ta ütles, et igaüks vajab armastust ja tunnustust. Isegi Jeesus vajas seda ja Jehoova rahuldas selle vajaduse, lausudes soojad sõnad tema ristimise ajal. (Matteuse 3:16, 17.)

Jehoova on andnud meile võime teisi oma sõnadega julgustada ja tugevdada ning ta ootab, et me seda ka teeksime. (Õpetussõnad 3:27.) „Õppige teistes head nägema ja seda ära mainima,” ütles vend Cauthon. Kui me usukaaslasi siiralt kiidame, kinnitab see neile, et nende pingutused on vaeva väärt.

„Viimse tilgani”. Selle kõne pidas õppekomitee abiline Mark Noumair. Ta innustas õpilasi tegema rohkem, kui neilt oodatakse, valama end teiste heaks välja nagu Paulus. Nii kogevad nad tõelist rõõmu. (Filiplastele 2:17, 18.)

Hoolimata raskustest ei andnud Paulus alla. Ta andis endast kõik kuni oma surmani, seepärast võib öelda, et ta valas end välja viimse tilgani. Ta võis õigusega öelda: „Ma olen jooksu lõpetanud.” (2. Timoteosele 4:6, 7.) Vend Noumair innustas õpilasi toetama kuningriigitööd ustavalt nagu Paulus.

Kogemused. Seda osa juhatas Gileadi kooli õpetaja Michael Burnett ning selles esitasid õpilased laval kuulutustöökogemusi, mis neil Pattersonis olemise ajal olid olnud.

Õpilastel oli olnud palju häid kogemusi tänu sellele, et nad olid pannud tähele võimalusi anda tunnistust ja rääkinud inimestele tõde keeles, mis puudutab nende südant: nende emakeeles. Näiteks kuulis üks õpilane, et territooriumil, kuhu ta kavatseb minna, elab palju hispaania keelt kõnelevaid inimesi. Niisiis õppis ta ühel päeval enne kuulutustööle minekut keeleõpperakenduse JW Language abil ära mõned hispaaniakeelsed sõnad. Samal päeval kohtaski ta tänaval meest, kes rääkis hispaania keelt. Õpilane kasutas neid väheseid sõnu, mida ta selles keeles teadis, et temaga vestlust alustada. Nüüd uurib Piiblit nii see mees kui ka neli tema pereliiget.

Intervjuud. Edasi intervjueeris juhtiva kogu teenistuskomitee abiline William Turner jr nelja õpilast. Ta palus neil rääkida sellest, mida nad olid teinud enne Gileadi kooli, samuti koolis saadud väljaõppest.

Õpilased rääkisid, mis neile koolis õpitust eriti meeldis. Näiteks üks õpilane rääkis, mida ta oli õppinud loost, mis on kirjas Luuka 10. peatükis. Seitsekümmend jüngrit, kelle Jeesus kuulutama oli saatnud, naasid rõõmsatena, kuna nad olid saavutanud teenistuses häid tulemusi. Kuigi ka Jeesus rõõmustas selle üle, ütles ta neile, et nende rõõm ei peaks rajanema pelgalt tulemustel, vaid eeskätt teadmisel, et Jehooval on nende üle hea meel. See lugu toonitab meile, et tõeline rõõm ei sõltu meie olukorrast, vaid tuleneb headest suhetest Jehoovaga.

Vend Turner kohaldas tekstis Filiplastele 1:6 olevaid sõnu õpilastele, kinnitades neile, et Jehoova on nende vormimist alustanud ja on ka edaspidi nendega.

„Hoia oma pilku Jehooval”. Sellist pealkirja kandis aktuse peakõne, mille esitas juhtiva kogu liige Samuel Herd. Ta nentis, et me ei saa Jehoovat sõna otseses mõttes näha. Kuidas me siis saame oma pilku temal hoida?

Üks viis nii-öelda näha Jehoovat on uurida tema loodut, mis õpetab meile tema kohta paljutki. Peale selle on Jehoova valgustanud meie „südame silmi”. (Efeslastele 1:18.) Mida rohkem me Piiblit loeme, seda paremini me Jehoovat tundma õpime. Ja mida paremini me Jehoovat tunneme, seda lähedasemad me temaga oleme.

Iseäranis tuleks meil uurida evangeeliume, sest Jeesuse sõnad ja teod annavad Jehoovast eriti selge pildi. Jeesus peegeldas oma isa Jehoova isiksust nii hästi, et ta võis öelda: „Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa.” (Johannese 14:9.)

Vend Herd innustas kuulajaid, et nad mitte ainult ei näeks Jehoovat Jeesuse eeskuju kaudu, vaid nähtust ka malli võtaksid. Näiteks nagu Jeesus pühendas oma jõudu teiste toitmisele, nii peaksime meiegi olema valmis vaeva nägema, et jagada teistele vaimset toitu, mida oleme saanud.

Millised on tulemused, kui hoiame oma pilku Jehooval? Siis võime tunda end samamoodi nagu laulukirjutaja, kes ütles: „Ma hoian Jehoovat alati silme ees. Ma ei kõigu eal, sest tema on mu paremal käel.” (Laul 16:8.)

Aktuse lõpp. Kui õpilased olid diplomid kätte saanud, luges üks neist ette lennu südamliku tänukirja. Vend Jackson lausus oma lõppsõnas, et lõpetajad ei peaks tundma, et see, mida nad ütlevad, peab olema alati midagi uut või väga sügavat; enamik asju on sellised, mida vennad ja õed juba teavad. Vend Jackson rõhutas lõpetajatele ka alandlikkuse tähtsust. Nad ei peaks tõmbama tähelepanu endale ega oma Gileadi väljaõppele, vaid juhtima tähelepanu Piiblile ja meie piiblikirjandusele. Kui nad nii teevad, ei masenda nad neid, kellel pole võib-olla kunagi võimalik Gileadi kooli minna, vaid nad annavad oma usukaaslastele uut jõudu, aidates neil kasu saada materjalist, mis on kõigile kättesaadav. Aktuse lõpus olid kõik kohalviibijad täis indu ja tahet oma vendi ja õdesid teenida.