Mõnedes eestikeelsetes piiblitõlgetes on kasutatud sõna „põrgu”. (Õpetussõnad 15:24; Matteuse 5:30.) Paljud inimesed usuvad, et põrgu on tuline piinamispaik, kuhu kurjad inimesed pärast surma satuvad, nagu on kujutatud ka artikli alguses oleval pildil. Mida piibel tegelikult õpetab?

•  Kas põrgu on igavene piinapaik?

•  Jeesuse mõistujutt rikkast mehest ja Laatsarusest

•  Kas põrgu tähendab lahusolekut Jumalast?

•  Kas keegi on põrgust tagasi tulnud?

•  Piiblitekste põrgu ehk surmavalla kohta

•  Algkeelsed sõnad

•  Põrgutule ajalugu

 Ei ole. Piibli algkeelseid sõnu (heebrea keeles šeól, kreeka keeles hádes) tõlgitakse sageli vastega „põrgu”. Need viitavad surmavallale ehk surnud inimeste sümboolsele asupaigale. Piibel näitab, et surmavallas on inimesed teadvuseta olekus.

•   Surnud pole teadvusel ja seega pole neil võimalik tunda valu. „Surmavallas, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.” (Koguja 9:10.) Seal ei ole valukarjeid. Piibel ütleb hoopis: „Häbisse jäägu jumalatud, pandagu nad surmavallas vaikima.” (Laul 31:17; 115:17.)

•   Karistus patu eest on surm, mitte piinlemine põrgutules. Jumal ütles esimesele inimesele Aadamale, et Jumala seaduse rikkumise eest on karistuseks surm. (1. Moosese 2:17.) Igavesest piinamisest ei rääkinud ta midagi. Hiljem, kui Aadam patustas, ütles Jumal: „Muld sa oled ja mullaks sa saad.” (1. Moosese 3:19.) Niisiis pidi Aadam lakkama olemast. Kui ta aga oleks saadetud hoopis tulisesse piinapaika, oleks Jumal kindlasti öelnud seda. Karistus patu eest ei ole muutunud. Seda näitavad sõnad, mille Jumal hiljem lasi piiblisse kirja panna: „Patt annab palgaks surma.” (Roomlastele 6:23.) „Sellele, kes on surnud, on patud andeks antud”, seega pole edasine karistamine enam õigustatud. (Roomlastele 6:7.)

•   Mõte kellegi tules piinamisest on Jumalale ülimalt vastumeelne. (Jeremija 32:35.) Õpetus põrgupiinadest läheb vastuollu piibli sõnadega „Jumal on armastus”. (1. Johannese 4:8.) Ta soovib, et teeniksime teda armastusest, mitte hirmust igavese piinamise ees. (Matteuse 22:36–38.)

•   Ka head inimesed läksid niinimetatud põrgusse. Mõned võõrkeelsed piiblitõlked ütlevad, et sellised head inimesed nagu Jaakob ja Iiob läksid põrgusse. (1. Moosese 37:35; Iiob 14:13.) Need ütlevad isegi Jeesus Kristuse kohta, et ta oli pärast surma ja enne ülesäratamist põrgus. (Apostlite teod 2:31, 32.) On selge, et nendes tõlgetes mõeldakse põrgu all lihtsalt hauda. a

 Mõistujutt rikkast mehest ja Laatsarusest on kirjas piiblitekstis Luuka 16:19–31. Mõistujutud on õpetlikud lühilood, mis ei pruugi olla päriselt juhtunud. Ka lugu rikkast mehest ja Laatsarusest ei leidnud tegelikult aset. (Matteuse 13:34.) Selle mõistujutu kohta leiad rohkem infot artiklist „Kes olid rikas mees ja Laatsarus?”.

 Ei tähenda. Õpetus, et surnud on teadvusel ja tajuvad oma lahusolekut Jumalast, on vastuolus piibli selge õpetusega, et surnud ei tea enam midagi. (Laul 146:3, 4; Koguja 9:5.)

 On küll. Piibel räägib üheksast inimesest, kes surid, läksid surmavalda (mõne võõrkeelse piiblitõlke järgi põrgusse) ja äratati hiljem uuesti ellu. b Kui nad oleksid olnud kogu aeg teadvusel, oleks neil olnud palju rääkida sellest, mis nendega toimus. On aga tähelepanuväärne, et mitte keegi neist ei maininud, et oli piinapaigas või koges midagi muud. Neil polnudki midagi rääkida, sest nad olid olnud teadvuseta. Piibel võrdleb surma sügava unega. (Johannese 11:11–14; 1. Korintlastele 15:3–6.)