Heebrea sõna nefeš ja kreeka sõna psykhe on Piiblis sageli tõlgitud vastega „hing”. Heebrea sõna tähendab otsetõlkes „hingavat olendit” ja kreeka sõna „elavat olendit”. a Seega tähistab hing tervet elusolendit, mitte aga midagi tema sees olevat, mis pärast keha surma edasi elab. Vaadelgem lähemalt, kuidas Piibel näitab, et inimese hing pole midagi muud kui inimene ise.

•   Piibel räägib, et kui Jehoova lõi esimese inimese Aadama, „sai inimene [Aadam] elavaks hingeks” (1. Moosese 2:​7). Aadamale ei antud hinge, vaid temast sai elav hing ehk elusolend.

•   Samuti öeldakse Piiblis, et hing saab näiteks tööd teha, süüa himustada, süüa, seadustele alluda ja surnut puudutada (3. Moosese 5:​2, P 1739; 7:​20, P 1938​-​40; 23:​30, P 1938​-​40; 5. Moosese 12:​20; Roomlastele 13:​1). Need tegevused osutavad inimesele tervikuna.

Kas hing on surematu?

 Ei, hing võib surra. Kümned piiblisalmid kinnitavad, et hing on surelik. Toome mõne näite.

•   „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:​4, 20)

•   Muistses Iisraelis oli kõige tõsisemate üleastumiste karistuseks hinge hävitamine rahva seast (2. Moosese 12:​15, 19; 3. Moosese 7:​20, 21, 27, P 1938​-​40; 19:​8, P 1938​-​40). See tähendas inimese karistamist surmaga (2. Moosese 31:​14).

•   Mitmed piiblitõlked on kasutanud sellistes salmides, nagu 3. Moosese 21:​11 ja 4. Moosese 6:​6, tõlkevasteid „surnukeha” või lihtsalt „surnu”, kuigi heebrea keeles on neis salmides sõna nefeš ehk „hing”.

„Hing” võib tähendada „elu”

 Sõna „hing” kasutatakse Piiblis ka „elu” sünonüümina. Näiteks on tekstis Iiob 33:​22 tõlgitud heebrea sõna nefeš vastega „hing”, mille sünonüümina on samas salmis kasutatud sõna „elu”. Piibel näitab samuti seda, et inimene võib oma hinge ehk elu ohtu seada või kaotada (2. Moosese 4:​19; Kohtumõistjate 9:​17; Filiplastele 2:​30).

 Selline sõnakasutus võib aidata meil mõista salme, kus räägitakse hinge väljaminemisest (1. Moosese 35:​18). Selle kõnekujundiga viidatakse inimese surmale. Mõned tõlked annavadki 1. Moosese 35:​18 mõtte edasi sõnadega „hinge heitma” („Uue maailma tõlge”).

Kust on hinge surematuse idee pärit

 Kristlikud religioonid, mis toetavad hinge surematuse mõtet, pole võtnud seda ideed mitte Piiblist, vaid vanakreeka filosoofiast. „Encyclopædia Britannica” ütleb: „Piibli viited hingele on seotud hingamise mõistega ega lahuta mittemateriaalset hinge materiaalsest kehast. Kristlik käsitus keha ja hinge lahusolekust on pärit muistsetelt kreeklastelt.”

 Jumal ei pea õigeks, et tema õpetused segatakse inimfilosoofiaga, näiteks hinge surematuse õpetusega. Selle asemel Piibel hoiatab: „Vaadake ette, et keegi ei võtaks teid saagiks filosoofia ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste traditsioonidele” (Koloslastele 2:​8).