AUSTRAALIA haudekonnal, keda peetakse alates aastast 2002 väljasurnuks, oli eriskummaline sigimissüsteem. Emasloom neelas viljastatud munad alla ja haudus oma poegi umbes kuus nädalat kõhus. Hiljem väljusid need tema suust täiesti väljaarenenud konnadena.

Hoidmaks ära munade seedimist, pidi lisaks sellele, et emane konn lakkas söömast, lakkama ka tema maomahla tootmine. Happetootmist pärssisid ilmselt munadest ja vastkoorunud poegadest erituvad kemikaalid.

Emane konn haudus paari tosina jagu mune. Ajaks, kui ta sünnitama hakkas, võisid pojad moodustada peaaegu 40 protsenti tema kehakaalust. See oleks sama, kui naine, kes enne rasedust kaalus 68 kilo, kannaks 24 last, igaüks raskusega 1,8 kilo! Väiksed konnad venitasid ema kõhu sedavõrd suureks, et surusid ta kopsud täiesti kokku, nii et tal tuli hingata läbi naha.

Tavapäraselt võttis konnapoegade väljumine päevi aega, sedamööda kuidas nad küpseks said. Ent kui ema tajus ohtu, sünnitas ta neid välja oksendades. Kord nägid teadlased, kuidas emane konn väljutas korraga kuus konnapoega, paisates nad umbes meetri kõrgusele õhku.

Juhul kui haudekonna sigimissüsteem oleks tekkinud arengu käigus, nagu väidetakse, oleksid tal pidanud nii kehaehituses kui ka muudes omadustes toimuma tohutud muutused ühe korraga. „On mõeldamatu arvestada aeglase ja progresseeruva muutumisega tema sigimisbioloogias,” kirjutas teadlane-evolutsionist Michael Tyler. „Selline sigimissüsteem on kas igati toimiv või puudub täielikult.” Ainus usutav seletus on Tyleri sõnul „üksainus hiiglaslik vajalikus ulatuses samm”. Sellist vajalikus ulatuses sammu võiks nimetada ka loomiseks. *

Mida sina arvad? Kas haudekonna sigimissüsteem tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?