Piibli loomisloos, mis on kirjas Esimeses Moosese raamatus, ütles Jumal esimesele inimesele Aadamale: „Kõigist aia puudest võid sa süüa, palju soovid, kuid hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured.” (1. Moosese 2:16, 17.) See teadaanne näitab selgelt ja lihtsalt, et kui Aadam oleks Jumala käsule kuuletunud, poleks ta surnud, vaid oleks elanud edasi Eedeni aias.

Selle asemel et Jumalale kuuletuda ja elada igavesti, eiras Aadam paraku Jumala käsku ning sõi keelatud vilja, kui tema naine Eeva selle talle ulatas. (1. Moosese 3:1–6.) Tema sõnakuulmatuse tagajärjed ulatuvad meie aega. Apostel Paulus selgitas: „Nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused.” (Roomlastele 5:12.) See „üks inimene” oli muidugi Aadam. Ent mis oli see patt ja miks tõi see endaga kaasa surma?

Aadama tegu – tahtlik mittekuuletumine ja Jumala seaduse rikkumine – oli patt. (1. Johannese 3:4.) Ja patu palk on surm, nagu Jumal Aadamale ütles. Kui Aadam ja tema järeltulijad oleksid kuuletunud Jumala käsule, oleks nad olnud patust vabad ega oleks pidanud kunagi maitsma surma. Jumal ei loonud inimesi surema, vaid elama, ja seda lausa igavesti.

 Piibli väitega, et surm on kandunud edasi kõigisse inimestesse, on üldiselt kõik nõus. Ent kas mingi osa meist elab pärast surma ikkagi edasi? Paljud vastaksid jaatavalt, väites, et üks osa meist, mida kutsutakse hingeks, on surematu. See aga tähendaks tegelikult seda, et Jumal valetas Aadamale. Kuidas nii? Kui mingi osa meist elaks pärast meie surma edasi mõnes teises maailmas, siis poleks surm patu palgaks, nagu ütles Jumal. Piiblis on kirjas: „Jumalal on võimatu valetada.” (Heebrealastele 6:18.) Hoopis Saatan on see, kes valetas, kui ütles Eevale: „Ei te sure!” (1. Moosese 3:4.)

See tõstatab järgmise küsimuse: kui surematu hinge õpetus põhineb valel, siis mis juhtub tegelikult pärast surma?

Piibli loomisloos on kirjas: „Jumal Jehoova valmistas inimese mullast ja puhus tema ninasõõrmeisse eluõhku ning inimene sai elavaks olendiks.” Väljend „elav olend” on tõlgitud heebreakeelsest sõnast néfeš, a mis sõna-sõnalt tähendab „hingav olend”. (1. Moosese 2:7, allmärkus.)

Piibel teeb seega selgeks, et inimese loomisel ei antud talle kaasa surematut hinge. Iga inimene ise ongi „elav olend”. Seepärast, kui palju sa ka ei otsiks, ei leia sa mitte ühtegi piiblisalmi, kus oleks väljend „surematu hing”.

Kuna Piiblis pole kuskil kirjas, et inimesel oleks surematu hing, siis miks nii paljud religioonid ikkagi õpetavad seda? Vastus viib meid muistsesse Egiptusse.

Kreeka ajaloolane Herodotos, kes elas viiendal sajandil e.m.a, ütles, et egiptlased olid esimesed,  kes uskusid hinge surematusse. Ka muistsetele babüloonlastele meeldis hinge surematuse idee. Kui Aleksander Suur vallutas aastal 332 e.m.a Lähis-Ida, oli see õpetus tänu Kreeka filosoofidele juba populaarseks muutunud ning levis peagi üle kogu Kreeka impeeriumi.

Meie ajaarvamise esimesel sajandil õpetasid kaks judaismi sekti, esseenid ja variserid, et hing elab pärast keha surma edasi. „The Jewish Encyclopedia” ütleb: „Uskumus hinge surematusse jõudis juutideni kokkupuutest Kreeka mõttemaailmaga ja peamiselt Platoni filosoofia kaudu.” Ka esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus ei omistanud selle mitte pühakirjale, vaid „Kreeka poegade õpetusele”, mis oli tema arvates müütide ja legendide kogu.

Kreeka kultuuri mõjuvõimu laienedes võtsid ka end kristlasteks pidavad inimesed selle paganliku õpetuse omaks. Ajaloolane Jona Lendering ütles: „Tänu Platoni hüpoteesile, et meie hing oli kord paremas paigas ja elab praegu langenud maailmas, oli kerge tema filosoofiat ühitada kristlusega.” Nõnda imbus paganlik hinge surematuse doktriin niinimetatud kristlikku kirikusse ja sai üheks selle põhiuskumuseks.

Esimesel sajandil hoiatas apostel Paulus: „Jumala sõnum ütleb selgelt, et tulevastel aegadel hülgavad mõned usu, kuna nad võtavad kuulda eksitavaid sõnumeid ja deemonite õpetusi.”  (1. Timoteosele 4:1.) Kui õiged need sõnad küll on! Hinge surematuse doktriin on vaid üks näide deemonite õpetustest. Piibel seda ei toeta ja selle juured on muistsetes paganlikes religioonides ja filosoofiates.

Meie õnneks aga ütles Jeesus: „[Te] õpite tundma tõde ja tõde teeb teid vabaks.” (Johannese 8:32.) Piibli tõe tundmaõppimisega oleme saanud vabaks Jumalat teotavatest õpetustest ja paljude religioonide tavadest. Lisaks vabastab Jumala sõna tõde meid surmaga seotud traditsioonide ja ebausu köidikuist. (Vaata kasti „ Kus on surnud?”.)

Meie looja ei plaaninud seda, et inimene elaks vaid 70 või 80 aastat maa peal ja siis siirduks igaveseks mõnda teise maailma. Tema algne eesmärk oli, et inimesed elaksid igavesti just siin maa peal talle sõnakuulelike lastena. Selles suurejoonelises eesmärgis väljendub Jumala armastus inimkonna vastu ja seda ei nurja miski. (Malaki 3:6.) Piiblikirjutaja kuulutas: „Õiged pärivad maa ja elavad sellel igavesti.” (Laul 37:29.)