SAARA sirutas end töö kohalt püsti ja pööras pilgu silmapiirile. Tema targal juhtimisel oli ta teenijatel küll palju tööd, aga nad tegid seda rõõmuga. Töökas Saara ei istunud ka ise käed rüpes. Kujutle, kuidas ta mõtteisse vajunult oma kangeks jäänud käsi masseerib. Võib-olla õmbles ta parajasti paika telgile, mis oli nende kodu. Kare kitsekarvast kangas oli aastate jooksul päikse ja vihma käes luitunud, meenutades Saarale nende pikka nomaadielu. Pärastlõuna möödus lennates ning maad võttis kuldne õhtuvalgus. Hommikul oli Saara Aabrahami a teele saatnud ning nüüd vaatas ta ootusrikkalt, kas ta abikaasa juba paistab. Kui mehe tuttav siluett künka tagant nähtavale ilmus, valgus Saara näole soe naeratus.

Oli möödunud kümme aastat sellest, kui Aabraham viis oma suure pere üle Eufrati jõe alla Kaananisse. Saara oli meeleldi toetanud oma abikaasat sel pikal teekonnal tundmatusse. Ta teadis, et Aabrahamil on täita oluline roll Jumala eesmärgis tuua esile järeltulija ja rahvas, kellel on Jumala soosing. Milline pidi aga olema Saara osa? Ta oli kogu oma elu olnud viljatu ning nüüd oli ta juba 75-aastane. Saara võis mõelda, kuidas küll saab Jehoova tõotus täide minna, kui tema on Aabrahami naine. Oli täiesti mõistetav, et ta võis selle pärast muret tunda või olla koguni kannatamatu.

Meiegi võime vahel mõelda, millal küll Jumala tõotused täide lähevad. Pole sugugi kerge olla kannatlik, eriti veel siis, kui ootame, et täituksid meile südamelähedased ennustused. Mida me võime Saara erakordsest usust õppida?

Aabraham ja Saara olid perega hiljuti naasnud Egiptusest. (1. Moosese 13:1–4.) Nende laager asus Peetelist ehk Luusist (nagu kaananlased seda nimetasid) ida poole jääval mägismaal. Sellelt lavamaalt võis Saara näha suurt osa tõotatud maast: kaananlaste külasid, samuti teid, mis viisid rännumehi kaugetesse maadesse. See vaatepilt erines sootuks tema kodulinnast. Saara oli üles kasvanud Mesopotaamia linnas Uris, mis asus 1900 kilomeetri kaugusel. Sinna olid maha jäänud paljud tema sugulased. Saara oli pidanud loobuma nii mõnestki mugavusest, mida see jõukas linn pakkus, nagu turgudest ning oma armsast kodumajast, kus oli kindel katus pea kohal ja sees võib-olla isegi veevärk. Aga kui arvame, et Saara vaatas kurvalt ida poole, igatsedes lapsepõlvekodu mugavusi, ei tunne me seda jumalakartlikku naist.

Pangem tähele, mida apostel Paulus kirjutas Jumala vaimu mõjutusel umbes kaks tuhat aastat hiljem. Pidades silmas Saara ja Aabrahami usku, ütles ta: „Kui nad oleksid muudkui mõelnud sellele paigale, kust nad olid lahkunud, oleksid nad ju  leidnud võimaluse tagasi pöörduda.” (Heebrealastele 11:8, 11, 15.) Ei Saara ega Aabraham mõelnud igatsevalt möödunule. Kui nad oleksid niisuguseid mõtteid mõlgutanud, oleksid nad vägagi hästi võinud otsustada koju tagasi minna. Tagasi Uris olles oleksid nad aga jäänud ilma harukordsest õnnistusest, mida Jehoova oli neile pakkunud. Ja kahtlemata oleksid nad ajapikku vajunud unustuse hõlma, mitte saanud innustavateks usueeskujudeks, kes on puudutanud miljonite inimeste südant.

Selle asemel et vaadata tagasi, vaatas Saara ettepoole. Ta toetas oma abikaasat, kui nad maal ringi rändasid, aidates tal telke kokku pakkida, karjaga liikuda ja laagri jälle üles lüüa. Ta tuli toime kõiksuguste väljakutsete ja muudatustega. Jehoova uuendas oma tõotust Aabrahamile, ent Saara kohta ei öelnud ta ikka veel midagi. (1. Moosese 13:14–17; 15:5–7.)

Lõpuks leidis Saara, et on õige aeg rääkida Aabrahamile plaanist, mis tema peas oli küpsenud. Kujutle, kuidas ta vastakate tunnetega heideldes oma mehele lausub: „Jehoova pole lasknud mul lapsi ilmale tuua.” Seejärel palub ta oma mehel saada lapsi oma teenija Haagari kaudu. Millist ängistust võis küll Saara tunda, paludes oma mehelt midagi säärast! Meile võib see tunduda kummalise palvena, ent tol ajal polnud midagi tavatut selles, kui mees võttis pärija saamiseks endale teise naise ehk liignaise. b Kas Saara võis mõelda, et nii saabki täituda Jumala eesmärk tuua olemasollu Aabrahami järglastest koosnev rahvas? Kuidas see ka polnud, ta oli valmis tooma sellise suure ohvri. Mismoodi Aabraham reageeris? Piiblis öeldakse, et Aabraham võttiski Saarat kuulda. (1. Moosese 16:1–3.)

Kas see lugu näitab, et Jehoova ajendas Saarat niisugust ettepanekut tegema? Ei. Saara ettepanekust on hoopis näha vägagi inimlik mõtteviis. Ta arvas, et tema hädade taga on Jumal, ning talle tundus, et Aabrahamil lihtsalt pole muud võimalust. Saara lahendus tõi talle endale valu ja vaeva. Siiski, sellist ettepanekut tehes ilmutas ta erakordset isetust. Maailmas, kus inimesed panevad tihtipeale omaenda soovid kõigest muust ettepoole, on Saara omakasupüüdmatus midagi väga erilist. Kui meiegi oleme valmis panema Jumala eesmärgid enda isekatest huvidest ettepoole, siis jäljendame Saara usku.

Ei läinud kaua, kui Haagar jäi Aabrahamist rasedaks. Haagar hakkas Saarat põlgama, arvates ehk, et rasedus teeb ta oma emandast tähtsamaks.  Milline valus hoop viljatule Saarale! Aabrahami loal ja Jumala toetusel karistas Saara mingil viisil Haagarit. Haagarile sündis poeg Ismael ning aastad möödusid. (1. Moosese 16:4–9, 16.) Järgmine kord, kui Piibel näitab, et Jehoovalt tuli sõnum, oli Saara 89-aastane ja tema mees 99-aastane. Ja milline suurepärane teade see küll oli!

Taaskord tõotas Jehoova anda oma sõbrale Aabrahamile palju järeltulijaid. Jumal muutis ka tema nime. Senimaani oli teda tuntud nimega Aabram, ent Jehoova pani talle nimeks Aabraham, mis tähendab „rahvahulga isa”. Ja nüüd näitas Jehoova esimest korda, milline on Saara roll. Ta muutis nime Saarai, mis võib tähendada „võitlushimuline”, meile kõigile tuttavaks nimeks Saaraks. Mida nimi Saara tähendab? See tähendab „suursugune naine” või „kuninglikust soost naine”. Jehoova selgitas, miks ta sellele armastatud naisele niisuguse nime pani: „Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja. Jah, ma õnnistan teda ning temast põlvnevad rahvad ja rahvaste kuningad.” (1. Moosese 17:5, 15, 16.)

Jehoova leping selle kohta, et tuleb järeltulija, kes toob õnnistusi kõigile rahvastele, pidi täituma just Saara poja kaudu. Jumal valis poisile nimeks Iisak, mis tähendab „naer”. Kui Aabraham kuulis, et Jehoova eesmärk on õnnistada ka Saarat lapsega, langes ta silmili maha ja hakkas naerma. (1. Moosese 17:17.) Ta oli hämmingus ja ülevoolavalt rõõmus. (Roomlastele 4:19, 20.) Kuidas reageeris Saara?

Mõne aja pärast tulid Aabrahami telgi juurde kolm võõrast meest. Oli päeva kõige kuumem aeg, ent see eakas abielupaar oli kohe valmis külalisi võõrustama. Aabraham ütles Saarale: „Võta ruttu kolm seaad peenjahu, sõtku tainas ja tee leiba!” Tol ajal oli külalislahkuse osutamisega seotud palju tööd. Aabraham ei jätnud kõiki toimetusi oma naise õlule, vaid ruttas karja juurde, et tappa noor pull, ning valmistada veel miskit söödavat-joodavat. (1. Moosese 18:1–8.) Tegelikult olid need mehed Jehoova inglid. Arvatavasti pidas apostel Paulus just seda juhtumit silmas, kui kirjutas: „Ärge unustage osutada külalislahkust, sest tänu sellele on mõned enese teadmata võõrustanud ingleid.” (Heebrealastele 13:2.) Kas sinagi võiksid jäljendada Aabrahami ja Saara erakordset külalislahkust?

Kui üks ingel kordas Aabrahamile Jumala tõotust, et Saarale sünnib poeg, kuulis seda ka Saara, kes oli parasjagu telgis. Mõte, et ta veel oma kõrges vanuses sünnitab, tundus nii pentsik, et ta ei suutnud end tagasi hoida ja hakkas endamisi naerma, öeldes: „Kas nüüd, kui ma olen viletsaks jäänud ja mu isand on vana, saan ma tõesti veel seda rõõmu tunda?” Ingel parandas Saara mõtteviisi otsekohese küsimusega: „Kas Jehoovale on miski võimatu?” Saara hakkas kartma ja end kaitsma, mis on igati inimlik. Ta pahvatas: „Ma ei naernud!” Ingel vastas: „Sa naersid küll!” (1. Moosese 18:9–15.)

Kas see, et Saara naerma hakkas, näitas, et ta usk on nõrk? Sugugi mitte. Piibel ütleb: „Usu tõttu sai ka Saara kõrgest east hoolimata rammu soojätkamiseks, sest ta pidas tõotuse andjat ustavaks.” (Heebrealastele 11:11.) Saara tundis Jehoovat; ta teadis, et Jumal täidab iga oma tõotuse. Kes meist ei vajaks rohkem niisugust usku? Meil on hea Piibli Jumalat järjest paremini tundma õppida. Nii mõistame, et Saara usk oli igati põhjendatud. Jehoova on tõesti ustav ja viib täide kõik oma tõotused, ja seda mõnikord viisil, mis meid hämmastusest lausa naerma paneb.

Kui Saara oli 90-aastane, jõudis lõpuks kätte hetk, mida ta oli igatsenud kogu oma täiskasvanuelu. Ta sünnitas poja oma armsale kaasale, kes oli juba 100-aastane. Aabraham pani lapsele nimeks Iisak („naer”), just nagu Jumal oli öelnud. Võime kujutleda väsinud Saarat säravalt naeratamas  ja ütlemas: „Jumal on pannud mind rõõmust naerma; igaüks, kes sellest kuuleb, naerab koos minuga.” (1. Moosese 21:6.) See ime kaudu saadud kingitus Jehoovalt tõi talle kahtlemata palju rõõmu oma elupäevade lõpuni. Ent sellega kaasnes ka suur vastutus.

Kui Iisak oli viieaastane, korraldas perekond lapse võõrutamise puhul suure pidusöögi. Kuid kõik polnud sugugi hästi. Piibli sõnul pani Saara tähele üht häirivat käitumismustrit. Haagari 19-aastane poeg Ismael muudkui narris väikest Iisakit. See polnud mingi sõbralik nöökamine. Apostel Paulus nimetas hiljem Ismaeli käitumist tagakiusamiseks. Saara nägi seda kiusamist sellena, mis see tegelikult oli: tõsine ähvardus tema poja heaolule. Saara teadis hästi, et Iisak oli midagi enamat, kui vaid tema poeg; Iisakil oli Jehoova eesmärgis võtmeroll. Seepärast võttis Saara julguse kokku ja rääkis Aabrahamiga otsekoheselt. Ta palus mehel Haagar ja Ismael minema kihutada. (1. Moosese 21:8–10; Galaatlastele 4:22, 23, 29.)

Kuidas Aabraham reageeris? Piibel ütleb: „Aabrahamile oli aga väga vastumeelt see, mida Saara tema poja kohta ütles.” Ta oli Ismaeli väga kiindunud ning isalikud tunded takistasid tal asja selgelt näha. Jehoova aga nägi tegelikku olukorda ning seepärast ta sekkus. Piiblis on kirjas: „Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu sulle vastumeelt, mida Saara poisi ja su orjatari kohta ütleb. Võta teda kuulda, sest sulle tõotatud järeltulijad põlvnevad Iisakist.”” Jehoova kinnitas Aabrahamile, et Haagari ja Ismaeli eest hoolitsetakse. Ustav Aabraham tegi, mis vaja. (1. Moosese 21:11–14.)

Saara oli Aabrahamile heaks naiseks, olles talle täienduseks. Ta ei öelnud oma abikaasale vaid seda, mida too oleks soovinud kuulda. Kui Saara nägi probleemi, mis oli tema perekonna ja nende tuleviku seisukohast oluline, rääkis ta oma mehega avameelselt. Tema sirgjoonelisust ei peaks segi ajama lugupidamatusega. Apostel Peetrus, kes oli ise abielumees, viitas hiljem Saarale kui eeskujulikule naisele, kes pidas oma kaasast sügavalt lugu. (1. Korintlastele 9:5; 1. Peetruse 3:5, 6.) Tegelikult oleks Saara vaikimine selles olukorras näidanud tema lugupidamatust Aabrahami vastu, sest tagajärjed oleksid olnud kurvad nii ta mehele kui ka tervele perele. Saara ütles armastavalt seda, mida oli vaja öelda.

Paljud abielunaised hindavad Saarat väga. Tema eeskuju õpetab neile, kuidas oma abikaasaga avameelselt ja lugupidavalt suhelda. Mõned naised sooviksid vahel, et Jehoova sekkuks asjadesse, nii nagu Saara juhtumi puhul. Siiski on neil Saara erakordsest usust, armastusest ja kannatlikkusest palju õppida.

Kuigi Jehoova ise nimetas seda armastatud naist suursuguseks naiseks, ei oodanud too mingit erilist kohtlemist. Pole ime, et kui Saara 127-aastaselt suri, siis „Aabraham leinas Saarat ja nuttis teda taga”. c (1. Moosese 23:1, 2.) Aabraham tundis oma kallist naisest tõesti puudust. Kahtlemata tunneb ka Jumal Jehoova sellest ustavast naisest puudust ning toob ta paradiislikul maal tagasi ellu. Saarat ootab ees igavene ja õnnelik tulevik, samuti kõiki neid, kes jäljendavad tema usku. (Johannese 5:28, 29.)