Ülempreester, kes mõistis süüdi Jeesuse

NOVEMBRIS aastal 1990 tegid põneva avastuse töömehed, kes töötasid ühes pargis Jeruusalemma vanalinnast umbes kilomeetrijagu lõuna pool. Kogemata purustas nende traktor ühe muistse hauakambri katuse. 1. sajandist e.m.a kuni 1. sajandini m.a.j oli selles paigas olnud suur nekropol ehk matmispaik. Leitud hauakambri sisu oli arheoloogidele tõesti huvipakkuv.

Seal oli nimelt 12 surnuluude laegast. Niisugustesse laegastesse pandi luud pärast seda, kui surnukehad olid umbes aasta hauas olnud ja ihu oli ära kõdunenud. Ühele kõige ilusamale kunagi leitud luulaekale oli graveeritud nimi Jehosef bar Caiafa (Joosep, Kaifase poeg).

See hauakamber võis kuuluda ülempreestrile, kes juhatas üht ajaloo kõige olulisemat kohtuprotsessi – seda, mida peeti Jeesus Kristuse üle. Juudi ajaloolane Josephus ütleb selle ülempreestri kohta, et ta oli „Joosep, keda hüüti Kaifaseks”. Piiblis on teda nimetatud lihtsalt Kaifaseks. Miks me peaksime temast huvitatud olema? Ja miks ta Jeesuse süüdi mõistis?

Tema perekondlik taust

Kaifas abiellus ühe teise ülempreestri – Annase – tütrega (Johannese 18:13). See liit sõlmiti ilmselt juba aastaid enne pulmi, sest mõlemad perekonnad tahtsid olla kindlad, et nende lapse tulevane abikaasa oleks heast perekonnast. Preestrisoo puhtuse tagamiseks uuriti hoolega sugupuid. Mõlemad pered olid tõenäoliselt kõrgemast ühiskonnaklassist, ning ilmselt kogusid nad omale rikkust Jeruusalemma ümbruskonna ulatuslikelt aladelt. Annas tahtis olla kindel, et tema tulevasest väimehest saab usaldusväärne poliitiline liitlane. Tundub, et nii Annas kui Kaifas kuulusid mõjukasse saduseride usulahku (Apostlite teod 5:17).

Suursuguse preestripere liikmena võis Kaifas saada hariduse heebrea Pühakirja  tundmise ja selle tõlgendamise alal. Tema templiteenistus algas tõenäoliselt siis, kui ta oli 20-aastane, kuid pole teada, millal temast sai ülempreester.

Ülempreestrid ja peapreestrid

Alguses oli ülempreestriamet päritav ja eluaegne töö. Ent 2. sajandil e.m.a võtsid Hasmoneid ülempreestriameti enda valdusse. * Herodes Suure ajal määras ja tagandas ülempreestreid Herodes ise, ning seega on ilmne, et tema käes oli tegelik võim. Rooma maavalitsejad toimisid niisamuti.

Niisugune sündmustekäik viis selleni, et tekkis grupp preestreid, keda võiks nimetada peapreestriteks (eestikeelsetes Piiblites nimetatakse neid ka ülempreestriteks) (Matteuse 26:3, 4). Lisaks Kaifasele kuulusid sinna gruppi endised ülempreestrid, nagu näiteks Annas, kes oli ametist küll kõrvaldatud, kuid siiski jäänud mõjuvõimsale positsioonile. Selles grupis olid veel nii endiste kui ka parasjagu ametis olevate ülempreestrite ja neile lähedaste inimeste perekonnad.

Roomlased lasid Juudamaa valitsemisega seotud igapäevaseid otsuseid teha juudi ülikutel, sealhulgas peapreestritel. See võimaldas Roomal seda provintsi kontrolli all hoida ja tagada maksude laekumine, ilma et oleks vaja sinna palju sõdureid saata. Rooma valitsus ootas, et juudi ülemkiht hoiab korda ja kaitseb nende huve. Roomlastest maavalitsejatele ei meeldinud eriti juudi juhid, sest need suhtusid Rooma ülemvõimu halvakspanuga. Ent mõlemad pooled olid siiski huvitatud koostööst, et tagada stabiilsus.

Kaifase päeviks sai ülempreestrist ka juutide poliitiline juht. Annase pani sellesse ametisse Süüria maavalitseja Quirinius (Piiblis Küreenius) aastal 6 või 7 m.a.j. Rabide pärimusest ilmneb, et juudi ülikute perekondi iseloomustas ahnus, onupojapoliitika, rõhumine ja vägivald. Üks autor oletab, et Annas hoolitses ülempreestrina selle eest, et tema väimeest „templiteenistuses kiiresti edutataks; mida kõrgemal positsioonil Kaifas oli, seda kasulikum oli ta ju Annasele”.

Umbes aastal 15 m.a.j kõrvaldas Juudamaa valitseja Valerius Gratus Annase sellest ametist. Seejärel olid lühikese aja jooksul üksteise järel ülempreestriametis 3 meest, nende hulgas üks Annase poeg. Kaifasest sai ülempreester umbes aastal 18. Pontius Pilatus, kes määrati Juuda maavalitsejaks aastal 26, hoidis Kaifast ametis kogu oma 10 aasta pikkuse valitsemisaja jooksul. Kaifase ametiaega jäi Jeesuse maine teenistus ja tema jüngrite kuulutustöö algus. Kaifas oli aga kristliku sõnumi suhtes vaenulikult meelestatud.

Kardeti Jeesust ja kardeti Roomat

Kaifase meelest oli Jeesus ohtlik mässuleõhutaja. Jeesus seadis kahtluse alla preestrite tõlgendused hingamispäeva seaduste kohta ning ajas templist välja kaupmehed ja rahavahetajad, kuulutades, et nad on teinud templi „röövliauguks” (Luuka 19:45, 46). Mõne ajaloolase arvates oli templi äritegevus Annase pere valduses. See võiski olla veel üks põhjus, miks Kaifas püüdis Jeesust vaikima panna. Kui aga peapreestrid saatsid sõdurid Jeesust kinni võtma, olid need Jeesuse sõnadest nii hämmastunud, et pöördusid tagasi tühjade kätega. (Johannese 2:13–17; 5:1–16; 7:14–49.)

Mõtle, mis juhtus siis, kui juudi usujuhid kuulsid, et Jeesus on Laatsaruse üles äratanud. Johannese evangeeliumis on öeldud: „Ülempreestrid ja variserid kogusid kokku Suurkohtu ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest see inimene teeb palju tunnustähti. Kui me ta nõnda jätame, usuvad kõik temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!”” (Johannese 11:47, 48). Pilatus pidas süneedriumit vastutavaks avaliku korra eest, kuid Jeesus ohustas  süneedriumi religioosset autoriteeti. Roomlased võisid igasuguseid populaarseid liikumisi pidada mässumeelseteks ja see oleks põhjustanud nende sekkumist juutide siseasjadesse. Seda tahtis süneedrium aga iga hinna eest vältida.

Kaifas ei saanud Jeesuse imetegusid eitada, kuid ta ei tunnustanud teda kui Messiat, vaid püüdis säilitada oma mainet ja autoriteeti. Kuidas võis Kaifas tunnistada Laatsaruse ülesäratamist? Saduserina ei uskunud ta ju ülestõusmisse! (Apostlite teod 23:8.)

Kaifase kurjus ilmneb tema sõnadest oma kaasvalitsejatele: „Te ei tea midagi ega mõtle sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!” Ülestähendus jätkub: „Ent seda ta ei öelnud iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest, ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku. Sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu teda [Jeesust] ära tappa.” (Johannese 11:49–53.)

Kaifas ise polnud teadlik nende sõnade kogu tähendusest. Ülempreestrina oli ta lausunud ennustuse. * Jeesuse surmast pidi olema kasu, kuid mitte ainult juutidele. Tema lunastusohver pidi vabastama kogu inimkonna patu ja surma köidikutest.

Mõrvarlik vandenõu

Juudi peapreestrid ja vanemad kogunesid Kaifase juurde arutama, kuidas Jeesust kinni võtta ja hukata. Kaifas oli tõenäoliselt nende seas, kes pakkusid Juudas Iskariotile tasu Jeesuse reetmise eest. (Matteuse 26:3, 4, 14, 15.) Vaid üks mõrv aga ei rahuldanud Kaifase kurje plaane. „Ülempreestrid pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa, sest tema pärast ... palju juute ... uskus Jeesusesse” (Johannese 12:10, 11).

Rahvahulga seas, kes läks Jeesust kinni võtma, oli ka Kaifase ori Malkus. Vangistatud Jeesus viidi kõigepealt Annase ette ülekuulamiseks ja seejärel Kaifase juurde, kes oli juba kutsunud kokku rahva vanemad ebaseadusliku öise kohtuprotsessi pidamiseks. (Matteuse 26:57; Johannese 18:10, 13, 19–24.)

Kaifas ei lasknud end segada sellel, et valetunnistajate ütlused Jeesuse kohta ei klappinud. Ta teadis, mida arvavad tema kaasvandenõulased iga isehakanud Messia kohta. Seepärast ta küsis, kas Jeesus on väitnud end olevat Messias. Jeesus vastas, et tuleb aeg, kui tema süüdistajad näevad teda „istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal”. Seepeale, väljendades oma näilist vagadust, „ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Tema on Jumalat pilganud! Milleks meile veel on tunnistajaid vaja?””. Süneedrium nõustus, et Jeesus väärib surma. (Matteuse 26:64–66.)

Hukkamised pidi heaks kiitma Rooma. Kaifas oli vahendajaks juutide ja Rooma vahel ning ilmselt just tema esitas selle juhtumi Pilatusele. Kui Pilatus otsis põhjust Jeesuse vabastamiseks, oli Kaifas ilmselt preestrite seas, kes karjusid: „Löö risti! Löö risti!” (Johannese 19:4–6.) Võib-olla õhutas just Kaifas juute nõudma, et Jeesuse asemel vabastataks hoopis üks mõrvar, ning ilmselt oli ta nende preestrite seas, kes silmakirjalikult hüüdsid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!” (Johannese 19:15; Markuse 15:7–11).

Kaifas ei pööranud tähelepanu tõenditele, mis kinnitasid, et Jeesus äratati üles. Ta avaldas vastupanu Peetrusele, Johannesele ja Stefanosele. Samuti andis Kaifas Saulusele ülesande võtta kinni kõik kristlased, keda ta Damaskuses kohtab. (Matteuse 28:11–13; Apostlite teod 4:1–17; 6:8–7:60; 9:1, 2.) Ent umbes aastal 36 kõrvaldas Süüria asevalitseja, roomlane Vitellius, Kaifase ametist.

Juutide kirjutistes kujutatakse Kaifase perekonda ebasoodsas valguses. Näiteks kurdetakse  Babüloonia Talmudis: „Häda mulle Hanini [Annase] soo pärast! Häda mulle nende sosistamiste pärast!” Arvatakse, et see viitab mingitele salajastele koosolekutele, kus tehti plaane, kuidas rahvast rohkem rõhuda.

Mida on meil Kaifase elust õppida

Üks õpetlane kirjeldas ülempreestreid kui mehi, kes olid „karmid, kavalad ja asjatundlikud – ning väga tõenäoliselt ka ülbed”. Ülbus ei lasknud Kaifasel Messiat vastu võtta. Meid ei peaks üllatama, kui ka tänapäeval inimesed Piibli sõnumit kuulda ei taha. Mõni ei ole Pühakirja tõest piisavalt palju huvitatud, et see ajendaks teda oma kalleid tõekspidamisi hülgama. Teised võivad tunda, et hea sõnumi kuulutajaks saamine alandaks nende väärikust. Ja kindlasti ei köida kristlikud põhimõtted inimesi, kes on ebaausad või ahned.

Ülempreestrina oleks Kaifas saanud aidata juutidel Messiat vastu võtta, kuid võimuiha tõttu mõistis ta Jeesuse hukka. Selliseks vastupanijaks jäi ta ilmselt kuni oma surmani. Ülestähendus tema elust näitab, et pärast surma jääb meist alles midagi rohkemat, kui vaid luud. Oma tegudega me teeme Jumala ees endale kas hea või halva nime.

[Allmärkused]

[Pilt lk 10]

Joosep, Kaifase poeg

[Pilt lk 10]

Hiljuti leitud surnuluude laegas

[Piltide allikaviide lk 10]

Laegas, graveering ja taustal olev koobas: Courtesy of Israel Antiquities Authority