TIMOTEOS astus jõudsal sammul mööda teed, mis viis teda kodust eemale. Tema ootusärev pilk oli suunatud ettepoole. Timoteose kaaslased läksid ta ees üle põldude, mida ta tundis kui oma viit sõrme. Nad kaugenesid tasahilju Lüstra linnast, mis asetses ühe oru põhjas kõrgendikul. Timoteose nägu lõi muhelema, kui ta mõtles oma emale ja vanaemale, kes olid ta teele saatnud, tundes tema üle uhkust ja varjates oma pisaraid. Kas ta peaks tagasi vaatama ja neile veel viimast korda lehvitama?

Vahetevahel kiikas apostel Paulus Timoteose poole ja naeratas talle julgustavalt. Kuigi ta teadis, et Timoteos on veel võrdlemisi uje, oli tal heameel näha, kuidas see noormees tegevusihast pakatab. Timoteos oli ehk hilises teismeeas või veidi üle 20-aastane. Ta pidas Paulusest väga lugu ja oli temasse kiindunud. Nüüd järgnes Timoteos sellele energilisele ja ustavale jumalamehele sadade kilomeetrite kaugusele kodukandist. Nad rändasid jalgsi ja meritsi, trotsides lugematuid ohte. Timoteos polnud sugugi kindel, kas ta naaseb kunagi koju.

Mis ajendas seda noormeest niisugust eluteed valima? Mis võiks olla väärt kõiki neid ohvreid? Mida me võime Timoteose usust õppida?

Lähme kaks-kolm aastat ajas tagasi. Tõenäoliselt elas Timoteos Lüstras. See maalähedane väikelinn asus ühes kõrvalises viljakas orus. Sealsed inimesed võisid küll osata kreeka keelt, kuid peamiselt rääkisid nad lükaoonia keelt. Ühel päeval lõi see vaikne linn aga kihama. Sinna tuli lähedal asunud suuremast linnast Ikoonionist kaks kristlikku misjonäri, Paulus ja tema reisikaaslane Barnabas. Kui nad avalikult head sõnumit kuulutasid, hakkas Paulusele silma üks vigane mees. Ta nägi tema suurt usku ning tervendas imeväel selle mehe. (Apostlite teod 14:5–10.)

Arvatavasti uskusid paljud lüstralased kohalikke legende selle kohta, et varasematel aegadel olid sinna kanti tulnud inimesteks kehastunud jumalad. Niisiis pidasid inimesed Paulust eksikombel Hermeseks ning Barnabast Zeusiks. Need kaks alandlikku kristlast suutsid suurivaevu rahvast tagasi hoida, et see neile ohverdama ei hakkaks. (Apostlite teod 14:11–18.)

Kuid mõned lüstralased ei pidanud neid müütilisteks jumalateks, vaid said aru, et tegu on luust ja lihast inimestega, kes kuulutavad neile imetoredat sõnumit. Näiteks ühe uskmatu kreeka mehega * abielus olnud juudi naine Eunike ja tema ema Loise kuulasid Paulust ning Barnabast kahtlemata suure huvi ja vaimustusega. Lõpuks ometi kuulsid nad seda, mida Jumalale ustavad juudid olid nii kaua ihanud kuulda: messias oli tulnud ning viinud täide palju tema kohta käivaid pühakirja ennustusi.

Kujuta ette, millist mõju võis Pauluse külaskäik Timoteosele avaldada. Teda oli väiksest peale õpetatud armastama pühi tekste. (2. Timoteosele 3:15.)  Nii nagu tema ema ja vanaema, mõistis ka Timoteos, et Paulus ja Barnabas rääkisid messia kohta tõde. Meenutagem veel seda vigast meest, kelle Paulus terveks tegi. Tõenäoliselt oli Timoteos lapsest saadik teda tihtipeale Lüstra tänavatel näinud. Nüüd nägi Timoteos esimest korda elus seda meest kõndimas! Pole ime, et Eunike, Loise ning Timoteos kristlasteks said. Tänapäeval võivad nii lapsevanemad kui ka vanavanemad Eunike ja Loise eeskujust mõndagi õppida. Kas ka sina saaksid noorte heaks midagi teha?

Neil, kes hakkasid Lüstras Kristust järgima, oli kindlasti heameel kuulda, milline lootus on tema järelkäijatel. Ent neile sai selgeks ka see, et jüngriks olemisel on oma hind. Fanaatilised juudid tulid Ikoonionist ja Antiookiast Lüstrasse ning ässitasid muutliku meelega linlased Pauluse ja Barnabase vastu üles. Peagi läks vägivaldne rahvahulk Paulusele järele ja hakkas teda kividega viskama. Saanud mitu ränka hoopi, kukkus Paulus maha. Inimesed lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks. (Apostlite teod 14:19.)

Lüstra kristlased kogunesid aga Pauluse ümber. Võib vaid aimata, millist kergendust nad tundsid, kui ta end liigutas, püsti tõusis ja siis otsejoones Lüstrasse tagasi pöördus. Järgmisel päeval siirdus ta koos Barnabasega Derbesse, et ka seal kuulutustööd teha. Selle tulemusel said paljud Kristuse jüngriteks. Pärast seda astusid nad jälle ohule vastu ja naasid Lüstrasse. Miks? Piiblijutustuses öeldakse, et „seal nad kosutasid jüngreid, ergutasid neid jääma usus kindlaks”. Kujutle, kuidas noor Timoteos kuulas, kõrvad kikkis, Paulust ja Barnabast, kes selgitasid neile kristlastele, et nende helge tulevikulootus on väärt kõiki ohvreid. Nad laususid: „Et Jumala kuningriiki pääseda, tuleb meil taluda palju raskusi.” (Apostlite teod 14:20–22.)

Timoteos oli näinud, kuidas need sõnad vastasid tõele Pauluse puhul: too oli vapralt raskusi talunud, et teistega head sõnumit jagada. Seega teadis Timoteos, et kui ta astub Pauluse jälgedes, osutavad Lüstra elanikud talle samamoodi vastupanu. Isegi tema isa võib talle selja pöörata. Kuid Timoteos oli võtnud kindlalt nõuks pühenduda Jumala teenimisele. Tänapäeval on palju Timoteose-sarnaseid noori. Nad valivad targalt enda sõbraks tugeva usuga inimesed, kes innustavad neid ja kinnitavad nende usku. Ja kui nad kohtavad vastupanu, ei anna nad alla ega lõpeta Jumala teenimist.

Nagu varem oli juttu, läks Paulus uuesti Lüstrasse ilmselt kahe-kolme aasta pärast. Mõtle, milline elevus võis haarata Timoteose peret, kui Paulus kohale jõudis, seekord koos Siilasega. Kahtlemata oli ka Paulus väga rõõmus. Ta võis oma silmaga näha, mis oli saanud Lüstras külvatud tõeseemnest. Näiteks pani Paulus tähele, et Loise ja tema tütar Eunike olid nüüd tublid kristlikud naised, ja ta imetles nende siirast usku. (2. Timoteosele 1:5.) Kas ka noor Timoteos oli edenenud?

Paulus sai teada, et pärast tema viimast külaskäiku oli sellest noormehest sirgunud muljetavaldavalt tubli kristlane. Timoteosest rääkisid head nii Lüstra kui ka umbes 30 kilomeetrit kirde pool asunud Ikoonioni vennad. (Apostlite teod 16:2.) Mis oli talle sellise maine toonud?

Pühades tekstides, mida Timoteose ema ja vanaema olid talle väiksest peale õpetanud, oli head ning praktilist nõu noortele. (2. Timoteosele 3:15.) Muu hulgas oli neis kirjas: „Pea ... oma vägevat Loojat meeles oma nooruspäevil.” (Koguja 12:1.) Need sõnad muutusid Timoteosele palju tähendusrikkamaks pärast seda, kui temast sai kristlane. Ta mõistis, et üks parimaid viise oma vägevat Loojat meeles pidada on rääkida teistele head sõnumit Jumala pojast Jeesus Kristusest. Aja jooksul vabanes Timoteos loomupärasest arglikkusest ning õppis julgelt kuulutustööd tegema.

Meestele, kes kogudusi juhtisid, ei jäänud Timoteose edusammud kahe silma vahele. Kindlasti liigutas neid see, kuidas ta teisi enda ümber lahkelt kohtles ja tegudele innustas. Veel tähtsam on aga see, et Timoteost pani tähele Jehoova. Ta lasi tema kohta lausuda prohvetlikud sõnad, mis võisid osutada sellele, kuidas ta ühel päeval paljusid kogudusi teenib. Kui Paulus jälle Lüstras oli, nägi ta, et Timoteos oleks talle misjonireisidel suureks abiks. Lüstra koguduse vanemad olid sellega päri ning panid käed Timoteose peale. See näitas, et talle on antud Jumal Jehoova teenistuses eriline ülesanne. (1. Timoteosele 1:18; 4:14.)

Küllap äratas see, et Timoteosele usaldati sedavõrd vastutusrikas ülesanne, temas aukartust ja tegi ta veelgi alandlikumaks. Ta oli valmis Paulusega kaasa minema. * Kuidas reageeris Timoteose uskmatu isa sellele, et tema poeg otsustas hakata mööda ilma rändama ja kristlikku usku levitama? Tõenäoliselt soovis tema oma pojale sootuks teistsugust tulevikku. Mida tundsid aga Timoteose ema ja vanaema? Nad võisid tema üle uhked olla, kuid samas valutada südant tema turvalisuse pärast.

Kõigest hoolimata võttis Timoteos ülesande vastu. Sel hommikul, mida artikli alguses kirjeldati, sai temast apostel Pauluse abiline ja reisikaaslane paljudeks aastateks. Lüstrast lahkudes tähendas iga kruusarudin tema jalge all, iga tallatud rohututi vaikne sahin järjekordset sammu teadmatuse poole ja eemale kodust. Pärast pikka päeva kõmpimist jõudsid kolm teelist Ikoonionisse. Timoteos jälgis, kuidas Paulus ja Siilas andsid kaasusklikele Ikoonionis edasi Jeruusalemmas asunud juhtiva kogu hiljutised määrused ning kinnitasid neid usus. (Apostlite teod 16:4, 5.) Ent see oli alles algus.

Peale Galaatia koguduste külastamist jätsid need misjonärid maha laiad ja sillutatud Rooma teed ning kõndisid sadu kilomeetreid Früügia kiltmaal kõigepealt põhja ja siis lääne poole. Jumala püha vaimu juhtimisel rändasid nad Troasesse, läksid seal laeva peale ning seilasid Makedooniasse. (Apostlite teod 16:6–12.) Selleks ajaks oli Paulusele selge, et Timoteosest on palju abi. Ta sai jätta Timoteose koos Siilasega Beroiasse. (Apostlite teod 17:14.) Paulus koguni läkitas ta üksinda Tessaloonikasse. Seal järgis Timoteos nende meeste eeskuju, kelle usin õpilane ta oli olnud, ning tugevdas kristlaste usku. (1. Tessalooniklastele 3:1–3.)

Hiljem kirjutas Paulus oma usukaaslastele Timoteose kohta: „Mul pole kedagi teist, kes oleks sellise suhtumisega nagu tema ja kes teist tõeliselt hooliks.” (Filiplastele 2:20.) Selline hea maine ei  tekkinud iseenesest. Timoteos teenis selle välja: ta nägi kõvasti vaeva, oli alandlik ja abivalmis ning jäi keerulistes olukordades Jumalale ustavaks. Kas pole hea eeskuju tänapäeva noortele? Ära kunagi unusta, et sinu hea nimi on paljuski sinu enda teha. Kui oled noor, on sul ideaalne võimalus saada tuntuks selle poolest, et Jumal Jehoova teenimine on sinu elus tähtsaimal kohal ning et kohtled teisi lahkelt ja lugupidavalt.

Rohkem kui 14 aasta jooksul veetis Timoteos oma sõbra Paulusega koos töötades palju aega. Nagu Paulus oli ka tema sageli hädaohus, kuid jagas temaga ka rõõme. (2. Korintlastele 11:24–27.) Millalgi Timoteos isegi vangistati usu pärast. (Heebrealastele 13:23.) Pauluse kombel armastas ka tema südamest oma kristlikke vendi ja õdesid ning tundis nende käekäigu pärast muret. Seepärast kirjutas Paulus talle: „Ma meenutan su pisaraid.” (2. Timoteosele 1:4.) Pauluse eeskujul õppis ilmselt ka Timoteos nutma koos nutjatega ehk tundma neile kaasa, et neid paremini lohutada ja julgustada. (Roomlastele 12:15.) Õigupoolest oleks igaühel hea õppida sedasama tegema.

Pole siis midagi imestada, et aja jooksul sai Timoteosest suurepärane kristlik ülevaataja. Peale selle, et Paulus usaldas talle ülesande külastada kogudusi, et neid tugevdada ning innustada, palus ta temal ka määrata kõlblikke mehi kogudusevanemateks ja -abilisteks. (1. Timoteosele 5:22.)

Paulus oli Timoteosesse väga kiindunud ning andis talle kui nooremale mehele palju kasulikke näpunäiteid ja isalikku nõu. Ta manitses Timoteost täitma hoolsalt talle määratud ülesandeid ja ergutas teda edenema. (1. Timoteosele 4:15, 16.) Paulus pani talle südamele, et ta ei laseks kunagi oma noorusel – ja vahest ka ujedusel – end tagasi hoida, kui on vaja kindlalt kristlike põhimõtete eest seista. (1. Timoteosele 1:3; 4:6, 7, 11, 12.) Ta andis Timoteosele isegi nõu, kuidas toime tulla sagedaste haigestumistega, võimalik et kõhuhädadega. (1. Timoteosele 5:23.)

Saabus aeg, kui Paulus teadis, et tema elupäevad on kohe lõppemas. Usutavasti ootas teda ees hukkamine. Ta saatis Timoteosele oma viimase kirja, mis on praegu osa Piiblist. Muu hulgas anus ta: „Tee kõik endast olenev, et peagi minu juurde tulla.” (2. Timoteosele 4:9.) Paulus pidas Timoteost väga kalliks, ta nimetas teda oma armsaks ja ustavaks pojaks Isanda teenistuses. (1. Korintlastele 4:17.) Seetõttu soovis ta enne surma oma sõpra näha. Igaühel meist oleks hea endalt küsida: „Kas inimesed pöörduvad minu poole lohutuse saamiseks, kui neil on raske?”

Kas Timoteos jõudis õigeks ajaks Pauluse juurde? Seda me ei tea. Küll aga on teada, et ta tegi alati kõik endast oleneva Pauluse ja paljude teiste lohutamiseks ning julgustamiseks. Timoteose nimi tähendab „Jumalat austav”. Ta elas tõesti selle vääriliselt. Timoteos on suurepärane usu eeskuju kõigile, nii noortele kui ka vanadele.