31  Mõne aja pärast kuulis Jaakob Laabani poegi rääkivat: „Jaakob on võtnud ära kõik, mis kuulus meie isale. Meie isa omandist on ta kogu selle rikkuse kokku ajanud.”+ ² Kui siis Jaakob Laabanile otsa vaatas, nägi ta, et Laabani suhtumine temasse pole enam endine.+ ³ Viimaks ütles Jehoova Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste juurde.+ Mina olen sinuga!” ⁴ Siis lasi Jaakob Raaheli ja Lea oma karja juurde kutsuda ⁵ ning ütles neile: „Ma näen, et teie isa suhtumine minusse on muutunud,+ kuid mu isa Jumal on olnud minuga.+ ⁶ Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest jõust.+ ⁷ Teie isa on püüdnud mind tüssata ja muutnud mu palka kümme korda, kuid Jumal pole lasknud tal mulle kahju teha. ⁸ Kui ta ütles: „Sinu palgaks saagu tähnilised”, siis sünnitas kogu kari tähnilisi, aga kui ta ütles: „Sinu palgaks saagu vöödilised”, siis sünnitas kogu kari vöödilisi.+ ⁹ Nii võttis Jumal teie isa karja temalt ära ja andis mulle. ¹⁰ Kord, kui karjal oli innaaeg, nägin ma unes, et kitsedega paarituvad vöödilised, tähnilised ja laigulised sikud.+ ¹¹ Siis ütles Jumala ingel mulle unenäos: „Jaakob!”, mille peale ma vastasin: „Siin ma olen!” ¹² Ta* jätkas: „Tõsta palun oma silmad ja vaata: kõik sikud, kes kitsedega paarituvad, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mida Laaban sulle teeb.+ ¹³ Mina olen tõeline Jumal, kes ilmutas end sulle Peetelis,+ kus sa võidsid samba ja kus sa andsid mulle tõotuse.+ Tõuse nüüd, lahku sellelt maalt ja mine tagasi oma sünnimaale.””+ ¹⁴ Seepeale vastasid Raahel ja Lea: „Kas meil on veel üldse mingit pärandiosa meie isamajas? ¹⁵ Eks suhtu ta meisse nagu võõramaalastesse. Ta ju müüs meid maha ja on elanud meie eest saadud rahast.+ ¹⁶ Kogu rikkus, mille Jumal on meie isalt ära võtnud, kuulub meile ja meie lastele.+ Seepärast tee nüüd kõik nii, nagu Jumal on käskinud sul teha!”+ ¹⁷ Siis Jaakob tõusis, pani oma lapsed ja naised kaamelite selga+ ¹⁸ ning võttis kaasa kogu oma vara ja karja, mille ta oli soetanud,+ kõik Paddan-Aramis soetatud kariloomad, ja asus teele oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.+ ¹⁹ Aga Laaban oli sel ajal oma lambaid pügamas ja Raahel varastas ära teeravikujud*,+ mis kuulusid ta isale.+ ²⁰ Jaakob kavaldas aramealase Laabani üle, jättes talle ütlemata, et kavatseb lahkuda. ²¹ Ta põgenes ja läks üle suure jõe*+ koos kõigega, mis tal oli. Seejärel suundus ta Gileadi+ mägismaa poole. ²² Aga kolmandal päeval öeldi Laabanile, et Jaakob on põgenenud. ²³ Siis Laaban võttis endaga kaasa oma vennad* ja ajas Jaakobit taga seitse päevateekonda ning jõudis talle järele Gileadi mägismaal. ²⁴ Aga öösel tuli Jumal unenäos+ aramealase Laabani+ juurde ja ütles: „Vaata ette, mida sa Jaakobile ütled!”+ ²⁵ Kui Jaakob oli oma telgi mäele üles pannud ja Laaban oma vendadega Gileadi mägismaal laagrisse asunud, tuli Laaban Jaakobi juurde. ²⁶ Laaban ütles Jaakobile: „Mida sa oled teinud! Miks oled sa mu tütred kavalusega ära viinud nagu sõjavangid? ²⁷ Miks sa põgenesid salaja, petsid mind ega öelnud midagi? Ma oleksin sind ju rõõmuhüüete ja lauluga, tamburiini ja lüüra saatel ära saatnud. ²⁸ Aga sa ei andnud mulle võimalust suudelda oma lapselapsi ega tütreid. Sa oled teinud rumalasti! ²⁹ Ma võiksin teile halba teha, kuid teie isa Jumal ütles mulle möödunud ööl: „Vaata ette, mida sa Jaakobile ütled!”+ ³⁰ Sa lahkusid küll seepärast, et igatsesid minna oma isamajja, kuid miks sa varastasid mu jumalad?”+ ³¹ Jaakob vastas Laabanile: „Ma kartsin, sest ma mõtlesin, et sa võid oma tütred minult jõuga ära võtta. ³² Aga see, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ei jää elama. Otsi meie meeste ees läbi kõik, mis mul on, ja võta see, mis kuulub sulle.” Ent Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud. ³³ Laaban läks siis Jaakobi telki, Lea telki ja kahe orjatari telki,+ kuid ei leidnud neid. Väljunud Lea telgist, läks ta Raaheli telki. ³⁴ Raahel oli aga võtnud teeravikujud ja pannud need kaameli sadulapauna, mida naised kasutasid, ja istus ise nende peal. Laaban otsis läbi kogu telgi, kuid ei leidnud neid. ³⁵ Raahel ütles oma isale: „Ära ole vihane, mu isand, ma ei saa sinu ees püsti tõusta, sest mul on see, mis naistel ikka.”+ Nii otsis Laaban hoolega edasi, kuid teeravikujusid ei leidnud.+ ³⁶ Seepeale sai Jaakob vihaseks ja pahandas Laabaniga: „Mis on mu süütegu ja millise patu pärast sa mind tulistjalu taga ajad? ³⁷ Sa otsisid läbi kõik mu asjad — kas sa leidsid midagi, mis oleks pärit sinu majast? Pane see siia minu meeste ja sinu meeste ette ning nemad mõistku kohut meie kahe vahel! ³⁸ Nende 20 aasta jooksul, mis ma olin sinu juures, polnud su lammastel ega kitsedel ühtegi nurisünnitust,+ ja ma ei söönud kunagi jäärasid sinu karjast. ³⁹ Ühtki mahamurtud looma ei toonud ma sulle,+ vaid katsin ise selle kahju. Ja kui mõni loom päeval või öösel varastati, nõudsid sa mult hüvitust. ⁴⁰ Päeval vaevas mind kuumus ja öösel külm ning uni põgenes mu silmist.+ ⁴¹ Ma olin su majas 20 aastat. 14 aastat teenisin ma sind su kahe tütre pärast ja 6 aastat su karja pärast, ning sa muutsid mu palka kümme korda.+ ⁴² Kui minuga poleks olnud mu isa Jumalat+ — Aabrahami Jumalat, keda Iisak kardab+ —, oleksid sa mind tühjade kätega minema saatnud. Jumal on näinud mu viletsust ja kätevaeva, seepärast ta sind eelmisel ööl noomiski.”+ ⁴³ Laaban vastas Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja lapsed on minu lapsed ja kari on minu kari ja kõik, mida sa siin näed, on minu ja mu tütarde oma. Kuidas ma saaksingi neile või nende lastele, keda nad on sünnitanud, halba teha? ⁴⁴ Sõlmime nüüd omavahel lepingu ja see olgu tunnistajaks meie vahel.” ⁴⁵ Siis võttis Jaakob kivi ning pani selle sambana püsti.+ ⁴⁶ Jaakob ütles oma meestele: „Korjake kive!” Nad tõid kive ning kuhjasid need kokku. Seejärel nad sõid seal kivikuhja otsas. ⁴⁷ Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta*, kuid Jaakob nimetas selle Galeediks*. ⁴⁸ Siis ütles Laaban: „See kivikuhi olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel.” Seepärast nimetas ta selle Galeediks+ ⁴⁹ ja Mispaks*, sest ta ütles: „Jehoova valvaku minu ja sinu järele, kui oleme teineteise silma alt ära. ⁵⁰ Kui sa kohtled mu tütreid halvasti ja kui võtad endale naisi lisaks minu tütardele, siis pea meeles, et isegi kui meie juures poleks ühtki inimest, oleks Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.” ⁵¹ Laaban ütles Jaakobile veel: „Siin on kivikuhi ja siin on sammas, mille ma olen püstitanud enda ja sinu vahele. ⁵² See kivikuhi ja sammas olgu tunnistajaks,+ et mina ei tule sellest kivikuhjast kaugemale, et sulle halba teha, ja sina ei tule sellest kivikuhjast ja sambast kaugemale, et mulle halba teha. ⁵³ Aabrahami Jumal+ ja Naahori Jumal, nende isa Jumal, mõistku meie vahel kohut.” Ja Jaakob andis vande Jumala nimel, keda kardab tema isa Iisak.+ ⁵⁴ Pärast seda tõi Jaakob mäel ohvri ja kutsus oma vennad leiba sööma. Nad sõid ja veetsid öö mäel. ⁵⁵ Laaban aga tõusis hommikul vara, suudles oma lapselapsi+ ja tütreid ning õnnistas neid.+ Siis pöördus Laaban koju tagasi.+