Sõda lõppes 1945. aastal, kuid elu pärast seda oli ikka raske. Kuna olime sakslased, saadeti meid Tšehhoslovakkiast välja Saksamaale, kus linnad olid varemetes ja paljud inimesed elasid puuduses. Mõnikord seisid mu tädid terve öö järjekorras, et saada kasvõi natukenegi toitu. Teinekord käisime metsast mustikaid ja seeni korjamas ning vahetasime need leiva vastu. Toidunormid olid nii väikesed, et inimestelt kadusid lemmikloomad, sest neid varastati söömiseks. Sageli läksime tühja kõhuga magama.

 Mu vanavanemad olid pühendunud katoliiklased, aga neil ei olnud piiblit. Kohalik preester keeldus vanaisale piiblit müümast, öeldes, et kirikuliikmetele piisab sellest, kui nad kuulavad, mida missal räägitakse. Vanaisal oli seetõttu Jumala kohta palju küsimusi, millele ta ei saanud vastuseid.

 Olin seitsmeaastane, kui kaks Jehoova tunnistajat meie ukse taha tulid. Nad vastasid piibli abil vanaisa küsimustele kolmainsuse, põrgutule ja surnute seisundi kohta. Vanaisa tundis, et piibli vastused on selged ja ammendavad. Ta oli veendunud, et on leidnud tõe. Peagi uuris kogu meie pere selle Jehoova tunnistajatest abielupaariga piiblit.

 Juba väiksena hakkas minu südames kasvama armastus Jehoova vastu. Mulle meeldis lugeda artikleid misjonäridest, kes teenisid Jehoovat kaugetel maadel. Mõtlesin, kuidas nad seal küll elavad. Mis tunne on kuulutada inimestele, kes pole Jehoovast kunagi midagi kuulnud?

 12-aastaselt otsustasin, et tahan saada misjonäriks ja hakkasin selles suunas tegutsema. Kõigepealt püüdsin saada innukaks hea sõnumi kuulutajaks. Siis, 12. detsembril 1954, lasin ennast ristida ja mõne aja pärast alustasin pioneeritööd. Olin oma eesmärgile sammukene lähemal.

 Teadsin, et kui tahan minna Gileadi misjonikooli, siis on mul vaja osata inglise keelt. Niisiis püüdsin seda selgeks saada. Mõtlesin, et saan keelt harjutada Ameerika sõduritega, kes olid sel ajal Saksamaal. Läksin ühel päeval ühe sõduri juurde ja ütlesin talle: „Ma olen Kristus.” Ta vaatas mulle otsa ja ütles lahkelt: „Mulle tundub, et sa tahtsid öelda: „Ma olen kristlane.”” Tuli välja, et ma ei osanudki veel inglise keelt nii hästi, kui arvasin.

 Mingi aeg pärast 20-aastaseks saamist kolisin Inglismaale, kus töötasin hommikuti Jehoova tunnistajate juures lapsehoidjana. Peale lõunat käisin majast majja kuulutamas ja tänu sellele sain oma inglise keelt lihvida. Kui olin aasta Inglismaal elanud, oli mu keeleoskus kõvasti paranenud.

 Läksin tagasi Saksamaale ja oktoobris 1966 määrati mind Mechernichi eripioneeriks. Kohalikud olid meie sõnumi suhtes sama külmad nagu sealne ilm. Nad ei kutsunud meid kunagi sisse, isegi kui õues olid miinuskraadid. Palusin Jehoovat sageli: „Kui sa lubad mul kunagi misjonärina teenida, siis palun saada mind soojale maale!”

 Kui olin kõigest paar kuud eripioneerina teeninud, täitis Jehoova minu südamesoovi. Mind kutsuti Gileadi kooli 44. kursusele, mille lõpuaktus toimus 10. septembril 1967. Kuhu mind määrati? Ilusasse troopilisse Nicaragua riiki Kesk-Ameerikas. Sealsed misjonärid võtsid mind ja mu kolme kaaslast avasüli vastu. Tundsin end nagu apostel Paulus, kes „tänas Jumalat ja sai julgust”, kui vennad talle vastu tulid. (Apostlite teod 28:15.)

 Mind määrati väiksesse ja rahuliku Leóni linna. Otsustasin hispaania keele ära õppida nii kiiresti kui võimalik. See polnud aga sugugi lihtne, olgugi et õppisin seda kahe kuu jooksul iga päev 11 tundi.

 Mäletan, kuidas ühel päeval pakuti mulle kuulutustööl fresco’t – nii nimetavad nicaragualased puuviljamahla. Tahtsin öelda, et joon ainult filtreeritud vett, aga naine oli seepeale väga üllatunud moega. Mõni päev hiljem sain teada, et olin oma vigases hispaania keeles öelnud, et mina joon ainult püha vett. Õnneks minu hispaania keele oskus ajaga paranes.

 Sageli uurisin piiblit tervete peredega. Kuna ma tundsin ennast Leónis turvaliselt, meeldis mulle korraldada piibliuurimisi õhtuti. Mõnikord kestsid need isegi kella kümneni. Ma tundsin peaaegu kõiki linnaelanikke nimepidi. Koduteel oli mul kombeks vestelda naabritega, kes istusid oma maja ees kiiktoolis ja nautisid õhtujahedust.

 Õpetasin piibli tõde Leónis paljudele inimestele. Üks neist oli Nubia, kaheksa väikse poisi ema. Uurisime senikaua, kuni mind 1976. aastal Managuasse määrati. Kaotasin Nubia ja tema lastega 18 aastaks kontakti. Kui ma pärast pikki aastaid Leóni kokkutulekule läksin, ümbritses mind ühtäkki vaheajal grupp noori mehi. Need olid Nubia lapsed. Mul oli suur rõõm näha, et Nubial oli õnnestunud oma pojad tões üles kasvatada.

 1970-ndate lõpupoole toimusid Nicaraguas suured sotsiaalsed ja poliitilised muutused. Tegime kuulutustööd edasi nii hästi kui oskasime. Mind määrati kuulutama pealinnast lõuna pool asuvasse Masayasse ja seal puutusime tihti kokku relvastatud rahutustega. Ühel õhtul, kui olime koosolekul, pidime kuningriigisaali põrandale pikali heitma, sest sandinistide ja valitsusvägede vahel puhkes tulevahetus. a

 Ühel teisel päeval, kui olin kuulutustööl, sattusin vastamisi ühe maskis Sandinista võitlejaga, kes tulistas sõjaväelast. Üritasin põgeneda, aga välja ilmus üha rohkem maskis mehi. Jooksin ümber nurga, aga ka sealtkaudu ei pääsenud ma minema. Valitsuse helikopteritelt avati tuli. Järsku tegi üks mees oma maja ukse lahti ja tõmbas mind tuppa. Tundsin, et Jehoova oli mind päästnud.

 Teenisin Masayas 20. märtsini 1982. See on päev, mida ma iial ei unusta. Tollel hommikul, kui me koos viie misjonäriga hommikust sõime, marssisid automaatidega relvastatud Sandinista sõjaväelased misjonikodu õuele. Nad tungisid söögituppa ja üks neist kamandas: „Tunni aja pärast olgu teil igaühel üks kohver pakitud ja te tulete koos meiega!”

 Sõdurid viisid meid ühte farmi, kus meid peeti kinni mitu tundi. Siis pandi neli meist mikrobussi, sõidutati Costa Rica piirile ja saadeti maalt välja. Sel ajal saadeti riigist välja kokku 21 misjonäri.

 Costa Rica vennad võtsid meid soojalt vastu ja juba järgmisel päeval olime San José harubüroos. Me ei jäänud sinna aga kauaks. Umbes kümme päeva hiljem olid kaheksa meist juba teel uuele misjoniterritooriumile Hondurases.

 Hondurases määrati mind Tegucigalpasse. Ma teenisin selles linnas 33 aastat ja nägin, kuidas ühest kogudusest sai kaheksa. Kahjuks nende aastate jooksul Tegucigalpas kuritegevus pidevalt kasvas. Linnas oli palju vargaid ja mind rööviti mitu korda. Mõnikord küsisid gangsterid minult raha või siis sõjamaksu, nagu nad seda ise nimetasid. Ütlesin neile, et mul on midagi palju väärtuslikumat kui raha, ja ulatasin neile voldiku või ajakirja. Seepeale lasid nad mind alati minema.

 Enamik inimesi Tegucigalpas olid rahumeelsed ja lahked ning ma aitasin nii mõnelgi neist piiblit tundma õppida. Näiteks ma mäletan ühte piibliõpilast Bettyt, kes tundus vaimselt hästi edenevat, kuni ühel päeval ta ütles, et hakkab käima evangeelses kirikus. Ma olin pettunud. Olukord paranes kaks aastat hiljem, kui Betty kirikust ära tuli ja uuesti minuga piiblit uurima hakkas. Miks ta seda tegi? Sest ta igatses taga ehtsat armastust, mida ta koguduses oli tundnud. (Johannese 13:34, 35.) Ta ütles mulle: „Te ootate kõiki oma koosolekutele, olgu nad siis rikkad või vaesed. Te olete teistsugused.” Aja möödudes lasi Betty ennast ristida.

 Misjonikodu Tegucigalpas suleti 2014. aastal. Pärast seda määrati mind Panamasse. Nüüd elan misjonikodus koos nelja kauaaegse misjonäriga.

 Olen olnud misjoniteenistuses 55 aastat. Viimastel aastatel on mul tulnud terviseprobleemide pärast veidi tagasi tõmmata. Jehoova on aga aidanud mul jääda tegusaks ja inimestele tema õpetusi edasi anda.

 Kas ma oleksin võinud seada oma elus muid eesmärke? Muidugi oleksin. Siis aga oleksin ilma jäänud nii paljudest õnnistustest. Mul on üle viiekümne vaimse poja ja tütre, kellel olen aidanud tõde tundma õppida, ja veel palju teisi sõpru. Lisaks nendele paljudele sõpradele on mind toetanud ka minu armas tädi Steffi, kes elab Saksamaal.

 Kuigi ma kunagi ei abiellunud, ei ole ma iialgi olnud üksi. Jehoova on alati olnud minuga. Mul on olnud ka fantastilisi misjonikaaslaseid, nagu näiteks Marguerite Foster, kellega ühes saime teha misjonitööd 17 aastat. Meil juhtus koos palju põnevat ja me oleme jäänud lähedasteks sõpradeks tänini. (Õpetussõnad 18:24.)

 Kõige suuremat rõõmu toob mulle teadmine, et olen kasutanud oma elu parimal võimalikul viisil, teenides Jehoovat kogu südamest. Minu lapsepõlve unistus sai teoks ja tänu sellele on mul olnud palju põnevaid kogemusi. Mul on olnud õnnelik elu ja ma tahan teenida Jehoovat igavesti.